SÕNNIK
Sõnnikut on põllukultuuride väetamisel kasutatud edukalt sadu aastaid, sest see sisaldab taimedele enam-vähem rahuldavas tasakaalus peamisi toiteelemente: lämmastikku (N), fosfori (P) ja kaaliumi (K). Nii nagu kõigi väetiste puhul, on tarvis siingi kinni pidada väetise kasutamise juhendist. Paraku ei ole ma näinud ühegi sõnnikuhunniku kõrval ei kasutusjuhendit ega ka täpset koostist.
Mitmete keemiliste ja füüsikaliste protsesside käigus mineraliseerub orgaaniline aine ja muutub taimele omastatavaks - tegu on olemuselt pikaajalise toimega väetisega. Sõnniku toime püsib mullas 2–5 aastat.
Tänapäeval tuleks tähtsamaks pidada hoopis orgaaniliste väetiste kaudset toimet. Huumusvarude taastootmine tõstab mulla viljakust ja parandab selle struktuuri. Aktiveerub mulla mikroorganismide tegevus, kasvab hooghännaliste, vihmausside, tselluloosi lagundavate bakterite ja seente hulk. Kõige paremaid tulemusi saadakse sõnniku ja mineraalsete väetiste kombineerimisel.
Loomadel eri toimega sõnnik
Sõnniku toitainesisaldus on sõltuvalt looma- või linnuliigist väga varieeruv. Lisaks tuleb arvesse võtta, millist allapanu on loomadel kasutatud, kuidas on sõnnikut eelnevalt hoitud ja selle kasutamise aega.
Kõige väärtuslikumaks peetakse traditsioonilise lauda sõnnikut – sellist, nagu oli maal vanaema juures, kus peeti koos erinevaid loomi ja allapanuks kasutati põhku. Loomad sõtkusid selle tihkeks ja hüva kraam laagerdus, küttes lauta külmal talvisel ajal. Sõnnik aeti laudast välja enne põllule vedamist ja sissekündmist. Tänapäeva puhastest, ilma allapanuta suurlautadest saadakse küll peamiselt läga – veega ja desovahenditega väljapestud sõnnikut. Erinevad uurimused on tõestanud, et oht keskkonda reostada on sellise kraami puhul väga suur. Probleemiks tuleks kindlasti pidada ka ravimite, peamiselt antibiootikumide koos sõnnikuga põllumulda sattumist.
Kõige tuntumateks on aiapidajale veise-, kana- ja hobusesõnnik.
Aiapidajate lemmikuiks on olnud aga läbi aegade nn soe hobuse- ja lambasõnnik, mis oma kuivainesisalduse tõttu lähevad isegi vähese loomadele allapanuga kiiresti käärima ja eraldavad soojust. Sellist sõnnikut kasutatakse nii nn külmlavade kütmiseks kui ka väetamiseks. Lihtsaks ja arusaavaks näiteks on, et korraliku sõnnikupõhjaga lavas oli võimalik kasvatada taimi ette, kaitsta neid varakevadiste jahedate ööde korral ja saada varasemat saaki. Heaks käärimisprotsessi kandjaks on ka veisesõnnik, kuid see vajab pisut rohkem korraliku allapanu.
Sõnniku kvaliteet sõltub seega väga palju loomadele allapanust. Kuigi põhk ei ima just kõige paremini vedelikke, soodustab see aeroobset ehk kuumkäärimist. Turvas allapanuna on väga happeline ega sobi enamiku taimede väetamiseks eelnevalt neutraliseerimata; oma olemuselt on selline sõnnik külm. Sõnniku kvaliteeti rikub ka saepuru, eriti okaspuude oma, mis lisaks vaikudele, vahadele ja tärpentinile laguneb mullas väga aeglaselt, tarbides pikema aja jooksul niigi kesiseid lämmastikuvarusid.
Kasutamine
Sõnnikut kasutatakse nii värskelt kui ka kõdunenult ja komposteeritult. Kui suurtel põldudel kasutatakse peamiselt värsket sõnnikut, siis koduaias pigem kaht viimast varianti. Käärinud ja kõdunenud sõnnikus on väiksem võimalus tuua aeda ka umbrohuseemneid. Üheks raskemini tõrjutavaks peetav karvane võõrkakar on jõudnud põldudele ja maakodu-aedadesse just suurfarmidest pärit värske sõnnikuga, kuhu see jõudis omakorda Venemaalt toodud jõusöödaga.
Kanasõnnikut on kasutatud ajalooliselt peamiselt väikeaedades kiiretoimelise pealtväetisena. Tänapäevane tööstus varustab meid aga mitmete linnusõnnikut sisaldavate väetistega ja nii on mugav ja piisavalt ohutu kasutada ka suure toitainete sisaldusega kanasõnnikut. Kanasõnnik on kõige toitainerikkam, sisaldades fosforit üle viie korra ja lämmastikku umbes neli korda rohkem kui veisesõnnik.
Taimetoiteelementide keskmine sisaldus %
Need arvud võivad kõikuda, kuid annavad siiski võrdluse erineva sõnniku on toitainerikkusest. (Artur Viks, „Aiandus väikeaedades”, kirjastus „Valgus“ 1985)
| | N | P2O5 | K2O | CaO | MgO |
| Veisesõnnik | 0,45 | 0,23 | 0,50 | 0,40 | 0,11 |
| Hobusesõnnik | 0,58 | 0,28 | 0,63 | 0,21 | 0,14 |
| Seasõnnik | 0,45 | 0,19 | 0,60 | 0,18 | 0,09 |
| Lamba- ja kitsesõnnik | 0,83 | 0,23 | 0,67 | 0,33 | 0,18 |
| Kanasõnnik | 1,63 | 1,54 | 0,85 | 2,40 | 0,74 |
Nagu kõikide väetiste puhul, kehtivad ka siin kindlad reeglid alates veekaitse seadusest kuni selleni, et väetist ei tohi laotada lumele ja külmunud pinnasele. Sõnnikut on antud põllule tavaliselt sügis- või kevadkünni alla. Väetamise seisukohalt on hilissügisel antud värske sõnniku otsene ja kaudne mõju taimedele suurem kui kevadisel. Paraku on viimased paarikümne aasta jooksul tehtud uuringud tõestanud, et keskkonnale on ohutum, kui sõnnik antakse kevadel, et sügisvihmad ja talvised sulad ei saaks viia taimedele vajaliku lämmastikku juurteulatusest välja pinna- või põhjavette. NB! Tuleb meeles pidada, et sõnnik tuleb künda/kaevata maasse vähemalt 48 tunni möödudes.
Taimede sõnnikutaluvus
Nagu on erinev taimede toiteelementide vajadus, erineb ka nende sõnnikutaluvus. Isegi kõige paremini sõnnikuga väetamisele reageerivad kultuurid (viljapuud, marjapõõsad, köögiviljadest kartul, peakapsas, kõrvits, kurk; teraviljad ja roosid) kipuvad olema pisut õrnad värske sõnniku suhtes. Tegelikkus näitab, et värske sõnnikuga väetatud kartulid kipuvad kannatama hariliku kärna (Streptomyces scabies) käes, porgandid moonduvad, on vesised ega säili hästi. Halvasti sissekaevatud sõnnikust lenduv lämmastik kipub kõrvetama dekoratiivtaimede lehti. Värske sõnniku suur lämmastikusisaldus muudab taimed liiglopsakaks ning haigustele ja kahjuritele kergeks saagiks. Värsket sõnnikut peetakse ka närbumistõve (Verticillium albo-atrum ja V. dahliae) tekitavate seente levikut soodustavaks. Värske ja halvasti kõdunenud sõnnik tuleks kaugele hoida köögiviljadest – porgand, hernes, uba, kaalikas, söögisibul, aedsalat, redis, tomat – ja maitsetaimedest ning okaspuudest. Kindlasti ei maksa panna seda taimevartele liiga lähedale, kus see võib kokkupuutel taime kõrvetada.
Koduaias võiks kasutada värske sõnniku asemel pigem komposteeritud või hästilagunenud (3–4 aastat) kõdusõnnikut, mille vajaduseks arvestatakse 7–15kg/m2 iga 3–5 aasta tagant. Selle väetamise omadused pole enam nii head kui värskel sõnnikul, kuid mulla tervise seisukohalt on see asendamatu.
Koduaias antava kõdusõnniku või komposti hulk
| Sõstrad ja karusmari | Istutades igasse istutusauku 6–8kg (pangetäis) | Järgnevatel aastatel 4–5kg/m2 põõsa võra alla kuni 1m kaugusele võrast. |
| Vaarikas | Enne istutamist 4–6 kg/m2 | Igal aastal pärast saagikoristust 4–8kg/m2 |
| Maasikas | 2–3 kuud enne istutamist 6–10 kg/m2 | |
| Viljapuud | soovitavalt 2–3 kuud varem panna istutusauku 6–10kg ja katta mullaga. Korralikult komposteerunud sõnnikut võib segada isutamisel istutusaugus oleva mullaga. | Järgnevatel aastatel võib seemikalusel puudele anda võra piirile olenevalt mulla viljakusest üle aasta 4–5kg/m2. Kääbus- ning poolkääbusalusel olevate viljapuude alla igal sügisel, kaitsmaks nende juuri lumeta talve korral külma eest. |
| Köögivili | 6–10kg/m2 | |
| Püsililled | peenra rajamisel 6–10kg/m2 | Hilisemal multšimisel 4–8kg/m2 üle 2 aasta |
| Sibullilled | mahapanekul 3–6kg/m2 | |
| Roosid | istutamisel 10–30kg/m2 | hilissügisel enne rooside katmist 5–10kg/m2, kevadel tuleks see kindlasti laiali ajada ja sisse kaevata. |
Kuidas hoida sõnnikut? Sõnnikuhunnik tuleks katta tumeda kilega. Isoleerida tuleks ka võimalus, et sõnnikune vesi imbub maapinda – sellisel juhul reostame loodust rohkem kui arvata oskame.
Mida hakata peale kompostkäimla seguga? Parim lahendus on kihitada see vaheldumisi puulehtede ja heinaga ning lasta seista. Valminud komposti kasutada vaid dekoratiivtaimede väetamisel.
Loe artiklit Maalehes